Ametlikult kohale jõudnud

siin ma elan, seal all kusagil :)

Olen alates eilsest ametilkult Kreeka maksuametis arvel! Mul on „oma number“ ja võin hakata Kreeka majandust edendama :D , st. ametlikult tööd teha ja kõik oma maksud Kreeka riigile maksta. Minu kreeklasest sõber vaatas selle uudise peale mulle arusaamtult otsa ja küsis, et kas ma olen aru kaotanud? Nad võtavad kõik su raha! Vastasin, et ega see nr ei tähenda, et ma pean päriselt ametlikult töötama. Tema: sa oled siin olnud 1 kuu ja juba mõtled nagu meie :D!

Et maksuametis arvele saada läksime Cristina ja meie vanapaarist korteriomanikud Maria ja Kostas (Maria kostüümis, korrastatud ja puha.) hommikul vara mingisse kohalikku ametiasutusse, mille nimetust ma täpselt ei tea :D. Pealtnäha nii 70-ringis Maria roolis valget oopelit ja Kostas seletas pidevalt, kuidas peab sõitma ja kuhu parkima. Kohale jõudes tegime ajarännaku umbes 15-20 aastat tagasi. Eestis tõenäoliselt selliseid kontoreid enam ei leidu. Naisterahvas teiselt poolt klaasi küsis korduvalt, kas Eesti on EL-i liige? Täisliige? Kohaliku sim-kaardi ostmiseks minu moodsat Eesti ID-kaarti hästi aktsepteerida ei tahetud, küll aga ei olnud see üllatuslikult probleem seekord. Ainult, et neil ei olnud koopia tegemiseks kontoris koopiamasinat. Me siis Cristinaga kimasime kõrvalmajja koopiaid tegema. Andsime oma ID-kaardid leti taga istuvale mehele, kes ilma küsimata, mida me soovime, koopiad ära tegi. Ilmselt käib tal meiesuguseid päevas sadu. Nii et, kui ta näeb ID-kaarti või passi, siis sõnu ei ole enam vaja.

Pärast seisime 3. korrusel ühes järjekorras ja teises järjekorras, Maria jageles teistega, millises järjekorras peaksime seisma ja pärast teise naisega klaasi taga, et miks ta kõigi oma 4 üürnikuga eraldi üürilepingud on teinud, et kas ta on hulluks läinud või mitte. Meie kohtasime ühte oma tuttavat, kelle ametlikku professiooni ma ei tea, aga igal juhul ta kirjutab raamatut, armastusromaani. Antonis oli meid nähes väga rõõmus ja küsis, et millal me ometi kõik koos jälle ouzot jooma läheme!?
Tegelikult oli kogu seda protseduuri vaja, et meiega saaks teha ametlkud üürilepingud ja vanapaar saaks meile üüri tasumise eest ametlikud maksekviitungid väljastada ja oma tulu tõestada. Igal juhul olime ise ka oma uue numbri üle väga uhked, tundsime nagu oleks midagi tähtsat juhtunud :D ja otsustasime seda tähistada hommikuse kohvijoomisega kohvikus.

Ilm on jälle soojaks läinud. Päike paistab, õhk on kevadiselt soe, 24-kraadi ringis. Paranen vaikselt viirusest või õigemini kurguvalu vaheldub köhaga ja köha nohuga jne. Pühapäev möödus Olymposele ronides. Ka siin saarel on mägi nimega Olympos, mille kõrgeim tipp on 600 m millegagi. Seltskond koosnes Erasmuse vahetusüliõpilastest ja kahest kohalikust kreeka (noor)mehest, kellest üks minu sõber ja.. teine ka tegelikult :). Hommik algas tüüpilise Kreeka segadusega kuna minu sõber nr 1, kes pidi tulema meid oma auto peale võtama, tuli u 1 h hiljem. See vallandas sekeldused, vaidlused, kära ja möllu teemal „miks sa ei tulnud? Miks sa ei helistanud?“ ja „aga miks sina tegid seda ja teist?“ ja kes, kus, keda ootavad, jne.
Lõpuks jõudsime Olympose jalamile. Keegi meist muidugi ei teadnud, kust algab õige tee tippu. Kablutasime mööda Agiassose küla ringi, suhtlesime inimestega, kes kõik juhatasid eri suundadesse. Lõpuks läbisime ühe lühikese raja, mis ei viinud tippu vaid hoopis kuhugi mujale, ühe väikese kirikuni, mis oli ka kena. Otsustasime, et sellest on vähe, läksime alla tagasi ja siis läksime veel kaks korda valet teed pidi. Lõpuks, kui leidsime õige raja, oli kell juba nii palju, et enam ei olnud mõtet ronima hakata :D! Siis uurisime kohalikelt, kus on küla parim taverna. Jällegi juhatasid ühed ühte ja teised teise suunda ja meie kreeklastest kaaslased ütlesid, et nad ei usalda neist kedagi (ära kunagi usalda teist kreeklast :D!). Lõpuks ikka läksime ühte tavernasse sööma ja kohvikusse kohvile. Tagasi jõudsime hilja ja surmväsinud.

Minu töögraafikus seisavad praegu 2 intervjuud minu organisatsiooni kodulehe jaoks ja keeletunnid, kuhu me otsustasime Cristinaga eraldi minna, sest meie kulgemise tempo on erinev. Mina kõnnin kiiresti ja tema ei ole selleks võimeline. Esimene katse lõppes sellega, et tema jõudis tundi õigel ajal. Minul sai jaks otsa, ei teadnud, millisele tänavale keerata, otsustasin oodata bussi ja jäin hiljaks. See ülikooli jõudmine ja sealt tagasi tulemine võtab alati ettearvamatu hulga aega.

Uus võtmesõna on "χαλαρά" (halara- relax)... :). See tundub siin töötavat.

la rubia ja la morena

Kaks nädalat tagasi saabus AEOLISesse (organisatsioon, kus töötan) tüdruk Hispaaniast, nimeks Cristina, kes on minust 7 aastat noorem ja ütles: „hola rubia! (tere blondiin!)“, „you- rubia, me-morena (brünett)“ :D ja meist on saanud väga head sõbrannad. Mitte, et meil siin sõbrannade osas väga valikut oleks :D, (lihtne on leida sõpru, sõbrannasid mitte nii väga) aga... ootamatu, arvestades meie vanusevahet. Lisaks oleme täiesti erinevad tüübid, aga samas kuidagi väga ühel lainel..
Mäletan ennast mõned nädalad tagasi rääkimas oma kreeklasest tuttava Mariaga, kes minuvanune, et ma ei taha mingil juhul hakata korterit jagama 20-aastaste noortega, sest me asume erinevates elupunktides. Ja mida ma nüüd teen?! Ma jagan korterit 22-aastase prantslasest poisi , 24-aastase hispaania tüdruku ja 22-aastase soome tüdrukuga!! (soomlane ja prantslane on Erasmuse tudengid) See on Kreeka maagia: kõik läheb alati ristivastupidiselt sinu plaanidele. KÕIK ja ALATI!
Igal juhul.. Cristina õpetab mulle, kuidas distantsilt ära tunda kreeka Malàkat (meie keeles: tõprast meest), kuidas nendega õigesti käituda (sest tema kultuuriruum on sarnane. Tegelikult oleks ilma nende Malàkadeta elu väga igav) ja kuidas olla „woman with the balls“, mis on mulle väga vajalik õppetund :D. „Aga Maris, vahemere-äärseid mehi (Mediterranian men) ei saa usaldada! Nad on valetajad, kõik nad on valetajad, aga issand jumal, kui suured valetajad! Ma ei usalda neist mitte ühtegi, ainult omaenda isa! Isegi kui sa mõnega neist abiellud, see ei muuda midagi- ta petab sind ikka vähemalt kord nädalas!“ Kahjuks on tal suure tõenäosusega õigus :D . Ja mina õpetan, kuidas viisakalt käituda, õigeks ajaks kohale jõuda ja tähtaegadest kinni pidada :D . Lisaks olen ma tihti ainuke, kes saab aru, mis ta räägib, sest tema inglise keel on.. mitte väga hea :D + hispaania aktsent. Nii et, kujutage ette. Väga lõbus igatahes. Aeg ajalt veidi pöörane, aga kindlasti mitte igav.
Laupäeva hommikul (seda hommikut ei saanud tegelikult olema, nagu Jeremy mulle reede öösel teatas, sest see jäi lihtsalt vahele ja päev algas lõunaga) ütles mulle Cristina: „Ma vaatasin eile ööklubis ringi ja Maris, sa ei kujuta ette, mis me siin korda võiksime saata! Aga issand jumal.. me võiksime olla MARIS ja CRISTINA.“ :D , :D !!
Niisiis... elan nüüd saare pealinnas Mytilenes elu, mis meenutab paljuski EVS-i aega. Korinthos VOL 2 on alanud!
Leidsime selle koha tänu Cristinale, kes omakorda leidis Chouch Surfingu kaudu prantslasest Erasmuse tudengi Jeremy. Kohtusime Jeremyga ühel pärastlõunal, et minna meie tulevast kodu vaatama. Jeremy on ka omaette kuju (nagu me kõik). Meie Cristinaga moodustame pidevalt vadistava paari, vastupidiselt Jeremyle, kes on vaikne ja tõsine räppar (välimuses küll ei kajastu), enamasti kergelt hajameelne ja nokitseb oma muusika kallal. Alguses oli mul tunne, et me segame tema vaikset maailma, aga tegelikult tal vist hea meel meiega koos olla. Meil on kolmekesi väga lõbus.

Elukohast. Korter on põhimõtteliselt keldrikorrusel. No mitte päris, aga esimesel-esimesel korrusel ja mulle meenutab see koobast :D, kus ma alguses eriti oma vaba aega veeta ei tahtnud, aga nüüd olen juba päris hästi kohanenud:D. Midagi hullu ei ole. On suhteliselt puhas ja suur, ruumi jagub kõigile, aga lihtsalt vana, st. kõik mis korteris leidub on vana ja selline kole, stiilitult vana :D : mööbel, köögivarustus, jne, kõik, kõik. Pesumasin puudub, prussakad jm kõikvõimalikud tegelased on kohal, jne. Ainuke ilus element on kirju kivipõrandad. Tegelikult on maja väljastpoolt väga kena ja on olemas apelsiinipuudega aed, lilled ja palmid, kuid kahjuks on maja ümbrus täis kuhjatud kõikvõimalikku prahti ja kola. Korteri omanikeks on kreeklastest vanapaar, kes elavad ülakorrusel ja ilmselt ei aimagi veel, millise häda nad on endale kaela tõmmanud võttes üürile välismaalastest tudengid :D. Üür on 4 peale jagades odavam kui Skala Loutroni pansionis, aga vee ja elektri arve ei ole veel jõudnud.. ootan üllatusi.

Sisseelamine linna ellu algas eelmisel nädalavahetusel. Hetkel põen Mytilene vaimustust! „Turistideks“ on peamiselt välistudengid, kesklinnast võib leida boheemlasliku hõnguga baare-kohvikuid koos igasuguste tegelastega, ka mõni ööklubi on sekka ära eksinud. Möödunud nädalavahetuste üksikasju ei hakka siia kirjutama. Lühikokkuvõte juhtunust: enne kella 5 hommikul me kordagi koju ei jõudnud. Ühel sellisel hommikul esines meile (mulle ja Cristinale) Jeremy ühe looga oma repertuaarist (surmtõsiselt, nagu noored ikka) ja mõtlesin, et ma suren kohe, sest ta oli nii tõsine ja me ei tohtinud ju naerda :D!
Möödunud pühapäeval, pärast tutvumist linna ööeluga eelneval õhtul, avasin silmad kell 11.30, vihma sadas, tuju oli... halb... ja mõtlesin: „issand jumal, mida ma siin koopas nüüd terve päeva teen?“. Paar minutit hiljem helises telefon, teisel pool üks kreeklasest sõber: „kalimera Maris! (tere hommikust). Kuidas läheb? Hästi? Me lähme spasse (kuumavee allikad). Kas tuled? Sul on aega 15 min, me tuleme sulle järgi!“ Cristina oli mind keelanud ennast hommikul äratada ja nii ma siis toppisin kotti, mis pähe tuli ja tuuritasin pühapäeval ka ringi. Esmaspäevaks olin omadega TÄIESTI läbi :D .

Millega ma tööpäevadel tegelen?
Meie (minu ja Cristina) päev algab hommikul vara. Buss linnast Skala Loutroni (kontorisse) väljub 8.10, st me ärkame Cristinaga u. pool tundi varem (mina, kes ma tõusen alati 1,5 h varem, ärkan pool h enne bussi), ma ei tunne ennast ära, ja kimame bussipeatuse poole. Vahel jookseme ka bussile järgi, sest oleme bussi oodanud vales kohas. Sain kinnitust ka sellele, et olen kohutavalt halb orienteeruja. Ühel hommikul otustasin, et lähen varem uksest välja, et jõuaks pagariärist mingi saiakese haarata ja suutsin 5 minutiga kõrvaltänavatel täiesti ära eksida. Lõpuks Cristina päästis mu ja me ikka jõudsime bussi peale.

Kontoris oleme kolmekesi: mina, Cristina ja Christos, kes on ametlikult AEOLISe töötaja. Cristina tulek on loonud pingevaba õhkkonna ja enamasti mööduvad meie hommikud lobisedes „mis ma eile õhtul tegin“ jm eluolust (kreeka meestest ja .. naistest nii üldiselt) ja aeg ajalt kreeka keelt õppides. Me olime Cristinaga mõlemad Christosest vaimustuses, kui täiesti ebatüüpilisest kreeka mehest, kes on tasakaalukas ja organiseeritud, kuni... jutuks tuli isiklik elu :D! Ja selgus: „never trust Mediterranean men!“. Sellepeale ütles Cristos, et jah, meil on õigus, kõik on korras seni kuni ta on sõber, aga kui asi jõuab seksini, siis ta muutub „kreeka Malakaks“.
Pärast selliseid hommikujutte.. minu hetke ülesannete hulka kuulub töö AEOLISe veebilehe ja blogiga. Fotod, tekstid, infootsing. Aeg-ajalt täidame mingeid „jooksvaid“ assistendi ülesandeid. Enamuse osa ajast ei saa täpselt aru, mida tegema pead, aga iga nädala lõpus peame täitma tööaja lehe, kus peab olema päevade kaupa kirjutatud, millega tegelenud oled ja saatma selle Ifigeniale, kes on meie ülemus, koos kommentaaride ja plaanidega järgmiseks nädalaks.
Meie tööpäev lõpeb kell 17.00.

Eluolu.

Üldine olukord on halb ja läheb aina hullemaks. Kõik kohalikud sõbrad on väga mures, sest palku kärbitakse, inimesi koondatakse, makse tõstetakse. Kuna oleme saarel, siis õnnesk suured meeleavaldused jõuavad meieni ainult läbi uudiste, aga „must pilv“ on pidevalt õhus. Eestlase ja kreeklase vahe on aga selles, et kui eestlane muretseb millegi pärast, siis ta kapseldub endasse ja lõpetab oma elupäevad peagi enesetapuga, kreeklane seevastu on südamepõhjani mures, kurb, räägib sinuga sellest pisarad silmis ja siis ütleb: „aga täna on meil veel süüa-juua ja tunneme ennast hästi!“ ja naerab läbi pisarate.
Seekord ma saan esimest korda elus aru, mis on Kreeka külalislahkus. Nad on tõesti väga lahked ja abivalmid, kui sa respekteerid nende eluviisi ja lased ennast aidata, sest nad tõesti TAHAVAD aidata. Ma ei tea, võib olla see tuleneb sellest, et olen saarel. Mandril ongi elu ilmselt teistmoodi. Esimestel nädalatel ajas mind kohutavalt segadusse see, et minu tuttavad küsisid minult pidevalt ootamatutel ajahetkedel: „kas sul on kõik korras?“ „on sul kõik hästi?“ Lähed kreeklastega välja, kõik on ilmselgelt tõesti korras ja nad esitavad mulle ikka ootamatult küsimusi: „on sul kõik korras?“ :D! Lõpuks küsisin mina: „kas ma jätan mulje, et mul on midagi halvasti?“ Siis avaldati mulle saladus: ei, ei, me lihtsalt tahame olla kindlad, et sa tunned ennast meiega hästi ja et sa ei muretse millegi pärast. Sest.. muretsemiseks ei ole põhjust, see ainlt rikub su elu. Ja siis nad lisavad veel: „ole rahulik, tunne ennast vabalt, tee mida sa tahad teha, ära vabanda millegi pärast“. Nüüd ma ei võta seda küsimust enam nii isiklikult ja tõsiselt, sest tean, et see ei ole seotud minu isikuga, nad on lihtsalt sõbralikud. Samas käib selle sõbralikkuse ja külalislahkusega kaasas respekt enda ja teiste vastu, mille vastu ei tohi eksida. Väärikas käitumine sõpradega on esikohal.

Ühe sõnaga, mingil imelikult põhjusel tunnen siin ennast kodus olevat ja klapp igasuguste lõuna-eurooplastega on palju parem kui läbinaabritega.

Veel mõned müüdid Eesti kohta, mille murdmisega jätkuvalt oma Kreeka igapäevaelus tegelen.

Eesti on Venemaa osa.
Enamus minu kohalikest tuttavatest on kuulnud, et eksisteerib selline maa nagu Eesti (enamasti tänu Eurolaulule), aga neil ei ole aimugi, KUS see asub. Tihti arvatakse ka, et Eesti on tegelikult Venemaa.

Eestis räägitakse vene keelt. Üldlevinud teadmine on, et Eesti riigikeeleks on vene keel.

Eesti, läti ja leedu keel on sarnased. Mõned inimesed teavad, et eksisteerivad Balti riigid, järelikult- te olete üks rahvus ja teie keeled on sarnased.

Eesti keel on sarnane Slovakkia keelega. Eksitus tuleb ilmselt sellest, et „Esthonia“ kõlab veidi nagu „Slovakia“.

Enamasti kerkib iga uue tuttavaga üles ka usu küsimus. Üks kord, kui lõpetasin oma vastuse usuküsimusele, et mina isiklikult ei ole kristlane noogutas minu uus tuttav mulle arusaavalt ja küsis siis nõudlikult otsa vaadates: „Aga millesse sa siis usud? Sa pead ju millessegi uskuma!“ Mina:
„ eeee....“ tõesti, millesse ma siis usun...

Täna algasid ametlikult keeletunnid ülikoolis ja jõudis sügis- käre külm! Sügis saabus praktiliselt paari tunniga, nagu kõik muutused siin. Pläraki- kohal. Eelmisel päeval ujusime ja täna paneme talvejoped selga! Sellist ilma lubatakse kuni laupäevani, siis on lootust +20 tagasi saada. Päike paistab, aga õhk on selline külm, mis lõikab kontideni välja (sellest lõikavast külmast räägiti, aga nüüd, kui see kohal on, siis üllatab ikka. Korinthose õhk oli mahe ja soe ka detsembris.) Lisaks olen kergelt haige. Mingi viirus, mis paar nädalat tagasi meid mööda kõndimist alustas, jagame seda teineteisele sõbralikult: kerge nohu, kurguvalu, köha.

(uued fotod lisatud albumisse "Lesvos")

"Tere tulemast paradiisisaarele!"

Sellise tervituse kirjutas mulle noormees, kelle leidsin Couch Surfingu kaudu, kui otsisin enne Eestist lahkumist omal alghttps://picasaweb.google.com/marismarisaa/Lesvos#atusel elamispinda Mytilenes (Lesvose, u 36 000 elanikuga, pealinn).

Saar on tõesti kena. Tüüpiline Kreeka: ilus mägine loodus, kaetud peamiselt oliivipuudega ja kohati kergelt räpane. Tundub, et turismiteatmik räägib õigust- tegemist ei ole turistide Mekaga. Siin ei ole lääne turistidele mõeldud pubi-klubi ööelu, mis on tüüpiline teistel suurematel-tuntumatel Kreeka saartel, õnneks. Avastada on siin aga palju. Tegemist on Kreeka suuruselt kolmanda saarega. Internet ütleb, et selle rannajoon on 320 km. Tuntuimad märksõnad on Antiik-Kreeka poeet Sappho (Σαπφώ); kivistunud mets (petrified forest), mis on ainulaadne kogu maailmas; Plomari ouzo (muidugi :) ), „Women`s Festival of Skala Eressos“/lesbide festival, kuumavee allikad (mulle on lubatud, et tutvun nendega talvel :) ), hamamid (türgi saun), naiste kooperatiivid (omaette pikem teema).
Lähedalasuvast rannast, saare ida kaldal (ja ka Mytilenest), paistab Türgi rannik (1 h praamisõitu) ehk Väike-Aasia ps.
Saare kohta googeldades leidsin ühe blogi, kus kirjutaja ütleb, et talle jääb arusaamatuks, miks saar välisturistide hulgas ebapopulaarne on. Enamus välisturiste on need, kes saarele korra on sattunud ja siis ikka ja jälle tagasi tulevad. (mulle sobib! Rohkem traditsioonilist Kreekat.)
Väga palju ringi liikuda veel ei ole jõudnud, kuid mõnes kohas siiski, nagu näiteks Sigri ja Plomari. Kuna ma ei oma juhilube, siis olen liiga palju sõltuv teistest inimestest. Sõiduoskus kergendaks minu elu suuresti.. Oleks juhiload, siis oleks mu elu „easy and dangerous :D.(lihtne ja ohtlik)“ nagu ütles üks mu kreeklasest tuttav. Teed on käänulised mägiteed ja kreeklaste sõidustiil on „see on minu maante, ainult mina üksi sõidan siin oma autoga.“ Nii et, vbl ei ole ka väga paha, et lube ei ole. :)
Eilsest on mul jalgratas! Minu uus sõber tõi mulle :), et pääseksin poodi ja siit mujale ujuma.Veidi ikka kardan siinset liiklust ja siinseid koeri, kes ei ole üldse sellised laisad loikamid nagu Korinthoses (ja neid on palju!).

Minu teisel päeval Lesvosel Skala Loutronis (küla, kus nüüd lõpuks pärast mõningast sehkendusi ja arutelusid elan), kui läksin oma uue kolleegi Christose ja tema itaallasest girlfriendiga randa ujuma, tutvusin ühe nende tuttavaga, kes on suur matkasell ja loodusesõber. Nii juhtuski, et minu esimene nädalavahetus Lesvosel (ja ka teine :) ) möödus koos uute tuttavatega Sigris, mis on väike kaluriküla saare lääneservas (minu külast risti üle saare, u 100 km kaugusel). See piirkond on täiesti erinev ülejäänud saarest. Mägine kõrbemaastik kivistunud metsaga, mille on kujundanud vulkaanipurse 20 milj. aastat tagasi. Vähesed puud, mis seal leida võib, on enamuses need, mis inimesed oma aedadesse või farmidesse on istutanud. Peamiselt viigi-, oliivipuud ja palmid. Päris huvitav on leida mereäärest pastelsetes toonides kive, mis on tegelikult puutükid (vulkaanituhk ja vesi on teinud selle töö). Endaga kaasa võtta ei tohi muidugi midagi. Sigri ees merest paistab teine väike saar- Nissiopi, milleni ka jõudsime. Nissiopil ei ole muud kui üks valge majakas ja kivistunud puuroikad. Ümberringi türkiissinine Egeuse meri. Ujumaminekuga peab olema väga ettevaatlik, sest merepõhi on täis meresiile (kreeka keeles „ahinos“), mis on tegelikult ka söödavad. Võtad veest välja, lõikad keskelt pooleks, loputad sisikonna välja ja sööd roosaka osa ära :). Maitseb nagu soolane kala. Eriti hea, kui sul juhtub olema veel ka leiba (loe: saia) ja sidrunit.
Ja telkimine Lesvosel on ju nii imeliselt kerge, sest... see on enamasti randades tasuta ja ohutu- puuduvad läbustavad (noorte)kambad (puudub "ennast pildituks ja käpuli joomise" traditsioon), päevad/ööd on soojad ja kuivad (ei pea kaasas kandma 4 erineva aastaaja riideid), randades (vähemalt siin saarel) on dushid, kust tuleb soe vesi, sest päeval on päike vee kuumaks kütnud. Ainult välipeldiku majandus on neil kehvasti arenenud ja ettevaatlik tuleb olla skorpionite ja usside osas.
Lisaks on kohalikud inimesed sõbralikud ja abivalmid, tee äärest saab korjata viigimarju ja osta viinamarju.

Kus ma töötan ja mis ma teen? :)

"Greek experience. Experience for a Lifetime" ("Kreeka kogemus. Kogemus kogu eluks") on kirjutatud minu vastuvõtva organisatsiooni AEOLIS veebilehele. Mis on nii tõsi :D! Kohtan tihti endasuguseid välismaalasi, kes samuti põevad Kreekasõltvust ja hoolimata erinevatest ebameeldivustest/-mugavustest ikka ja jälle siia uskumatute segaduste maale tagasi tulevad. Tundub, et siin on midagi, mis inimesi enda külge seob. Oktoobri alguses saabub AEOLISesse tüdruk Hispaaniast, kes kirjutas mulle: „can´t wait to come back to Greece!“ (ei jõua ära oodata, kunas Kreekasse tagasi saan). Tüüpilne :)!
AEOLIS-e direktriss on tüsedam 50-aastate alguses naine, kellel on oma keeltekool ka Ateenas. Tal ei ole perekonda ja paneb kogu oma energia töösse, tundub. Eeldab seda ka teistelt. Peamiselt tegeleb AEOLIS suvekooli vormis kreeka keele õpetamisega, aga veel tahavad nad siin piirkonnas läbi erinevate tegevuste ja projektide kultuuriturismi arendada. Põhiaktsioon toimub suvel. Sügis-talvel valmistutakse suveks.
Organisatsiooni kontor asub füüsiliselt Skala Loutronis (tõlkes Loutra (küla nimi) laht) Ghera lahe kaldal Zaira hotelli majas. Ehk siis samas külas, kus praegu elan. Zaira hotell on kena väike hotell, mida peab kreeklastest perekond, kes mingil ajal on elanud Aafrikas, sealt naasnud ja mõningal määral praegugi Aafrikaga seotud on. Esimesel nädalal pärast saabumist majutati mind Zairas. Pean vaikselt plaani novembrist linna kolida, koos uue Hispaania tüdrukuga, aga sellega kaasnevad mõned praktilised probleemid nagu: liiga lühike üürileping ei ole omanikele atraktiivne. Liiga kallis ühistransport, et iga päev kontorisse sõita, jne. Minu eelarve on väga piiratud. Nii et, ei tea veel, kuidas kujuneb. Skala Loutronis ei ole peale Ghera lahe, kalasadama, väikese muuseumi, raamatukogu ja kiriku mitte midagi. Ok.. on ka 1 kafenio-taverna ja kantina, kus vanainimesed ja lapsed õhtul istuvad-söövad (olen nendega korra ühinenud :) ). Lähim pood on kõrvalasuvas külas. Igapäevane külapilt on võrke sättivad, merelt tulevad v. sinna minevad kalurid. Õhtuti istuvad mehed-naised taverna ees või lihtsalt tänaval maja ees. Kitsed, kanad, koerad, kassid. Enamuses külaelanikke on kreeklased, aga on ka egiptlastest kalureid.

Õnneks on mul tekkinud mõned tuttavad, kellega suhelda, väljas käia ja kes mind aeg-ajalt transpordivad. Bussiühendus linnaga on tööpäevadel olemas. Üldiselt on kõik väga sõbralikud ja vastutulelikud: „Helista mulle kohe, kui sa midagi vajad/ kui sul on mingi probleem. See ei ole mulle mingi probleem sinu juurest läbi sõita. Kas sa oled täna söönud? On sul midagi poest vaja? On sul kõik korras? “ jne, on tüüpiline suhtumine. Lesvose saare elanike sõbralikkust ja külalislahkust on muudeski blogides/turismiteatmikes ära märgitud. Üldiselt kehtib siin elul omas rütmis õiges suunas kulgemise printsiip. Et kui hetkel suurt probleemi ei ole, siis lase elul kulgeda ja kõik loksub paika. Minu tagasihoidliku eluga siin tavaliselt nii ongi.
Teisel nädalal pärast saabumist koliti mind ümber pansionisse, mis on ametlikult talveks suletud ja asub 5 min kaugusel meie kontorist. Omanikeks kreeklastest abielupaar Stratoula ja Petros. Keskmist kasvu käbe naine ja väike tume jässakas mees. Naine räägib ka inglise keelt, mees mitte.
Minu esimene saabumine. Stratoula, väga tõsiselt (kreeka keeles): Nii Maris, tule nüüd siia! (minu uude tuppa) Nii, millises voodis tahad magada? Sinn? Siin? Mina: eee.. ma ei tea veel.. Stratoula: hea küll, siin magad. Hakkab voodit tegema. Mina: ma võin ise teha. Stratoula: ei, ei! Mina teen! Nii.. mis sul seal kastis on? Söök? Nii.. anna siia, panen külmkappi. Ilm on palav. (Juba ongi söök külmkapis.) Nii... võta nüüd oma riided kohvrist välja ja pane kappi, näed siia! Nii.. siin laua taga sa sööd! Näed siin! Ja siia paned oma arvuti ja raamatud! Mis sul veel vaja on? Küsi! Küsi! Ütle mulle kohe, kui sul midagi vaja on! Kui sul on midagi poest vaja, siis kohe helista. Ei ole mingi probleem, toon sulle supermarketist! jne, jne (õhtuks olid mu SÖÖGIlauale ilmunud ka 2 väikest kujukest: kalur ja kalalaev :))
Petros: Mis su nimi on? Mina: Maris. Petros: aaaa....! Maria oled siis! Endaksi (ok)!
Mingil põhjusel on kõigil probleem minu nime hääldamisega. Nad on võimelised hääldama Maria, aga Maris peaaegu mitte kunagi. Enamasti muutun sujuvalt Mariaks või Mariks. Erinevaid variante Marisest: Moris, Mari, Maaaaris, Mariisa, Marisss, Marisssa jne.

Libon.... nagu ütlevad kreeklased (hea küll, ok..) Loodus on ilus, kliima on hea, inimesed on sõbralikud, toit on maitsev, aga.... tegelikult olen otse kriisikoldes :). Saan sellest iga päevaga järjest rohkem aru. Majanduskriis laastab täiega. Üldine meeleolu on nagu hakkaks sõda lähenema. Tööpuudus on suur, ettevõtted pankrotistuvad (suur osa on seda juba muidugi teinud), need kes enne olid väga edukad on nüüd õnnelikud, et hing veel sees; riiklikke organisatsioone suletakse, eelarveid kärbitakse, riigiteenistujaid hakatakse kohe koondama, kõik kardavad tööst ilma jääda, hinnad on kõrged ja tõusevad veelgi, makse tõstetakse, toit on kallis (nägin uudistes klippi naisest, kes lajatas parlamendis lauale pätsi leiba ja pudeli piima ja karjus, et maksab selle koosluse eest 2.50 euri iga päev, sest pere on suur ja "avaldas arvamust", et see on üle mõistuse kallis), palgad on madalad, noored tahavad kõik emigreeruda. Toit on tõesi kallis.. mul on tunne, et ma lihtsalt söön oma raha ära. "Tere tulemast tagasi! Aga palun... ära siia päriseks elama küll koli.. eeee... kui sa just miljonärist meest ei leia hehhee.. :D. Kreeka on omadega p... :D!" ütlesid mulle minu sõbrad Korinthosest, kui nendega skypes rääkisin. Maal elavate inimeste elu (kes kasvatavad ise oma toidu, ei pea maksma kõrget üüri jm kommunaalidele nii palju ei kulu kui linnas) olevat hetkel PRAEGU VEEL kergem kui neil, kes elavad linnas. Kui veel paar aastat tagasi kreeklastega rääkides laiutasid nad käsi ja ütlesid: "mis kriisist sa räägid? Meie ei tea midagi! Kriis on meediamull!" siis nüüd tundub, et kriis on kõigi teadvusesse kohale jõudnud. Eile kohtusin tüdrukuga, kes töötab Mytilene Täiskasvanuhariduse Keskuses (osaliselt finantseeritud EU programmi rahadega, osaliselt riigi poolt), mis on edukalt 10 aastat tegutsenud. Kuid nüüd pakib ta oma kontorit kokku, sest organisatsioon pannakse kinni. Raha ei ole... enam. Juba eelmine aasta ootas oma palka mitu kuud järjest. Tütarlaps suundub Pariisi oma Ph.D-d tegema. Siis leidsin endale sõbranna Maria, kes on lasteajakasvataja. Tema palka on juba 250 euri võrra vähendatud ja nüüd vähendatakse veelgi. Riigi palgal olevate töötajatega on üldse imelik süsteem. Nad ei saa töökohta valida, neid suunatakse. Nagu meil NL-i ajal. Nii on ka Maria siia saarele ühte külla tööle suunatud (kuna ta ei taha maal elada, siis sõidab sinna linnast igal hommikul autoga) ja ilmselt tulevikus suunatakse ta kuhugi mujale. See pidi garanteerima selle, et väikesed maa külakolkad ei jää ilma lasteaia- ja kooliõpetajateta. Toimib mingi punktisüsteem: et mingite tööaastate jooksul pead koguma mingi kindla summa punkte ja siis saad esitada avalduse kohale, kus ise töötada tahad. Tundub ahistav, aga inimesed, kes riigi palgal on õnnelikud ja tunnevad ennast kindlamini, kui need kes erasektoris. Ja Maria tahab samuti Kreekast ära, aga ei tea veel, kuhu ja mida tegema. Kreeklased muretsevad, aga on nagu üks mees uue välisabi (laenu) vastu (ehkki uudistest kuulsin, et kui Kreeka järgneva 3 nädala jooksul uut laenu ei saa, siis tekivad raskused palkade ja pensionite väljamaksmisega). Kreeka tavainimese arvamus on, et riigi majandus tuleb täiega põhja lasta ja siis ise omal jõul sealt välja tulla. !! Ma ei ole selle plaani olemusele veel täiesti pihta saanud.. Aga ma saan täiesti aru tavainimese vihast, kes on päevast päeva tööl käia nühkinud, elanud oma keskmist elu (näljas ei ole, aga midagi erilist lubada ka endale ei saa), maksupettust harrastanud ei ole ja nüüd teatatakse, et sry. aga riik on sulisid täis ja selle eest maksad ka sina nüüd, näiteks oma töökohast ilmajäämisega. Tänaval kõndides muidugi kriisi kohalolu ei märka. Kohvikud ja tavernad on endiselt rahvast täis, kreeklased on oma natuurile omaselt naeratavad ja kõik ütlevad, et neil läheb hästi, jne. Kui aga kellegagi pikemalt räägid, siis selgub, et elu on ikka raske küll praegu ja omavahel räägitakse pidevalt kriisist ja reformidest. Muu hulgas, et valitsus on loll, palkasid ei tohi kärpida, makse tõsta ei tohi, saksa panku riiki sisse lasta, ei tohi, uut välisabi riik mingil juhul vastu võtta ei või, jne. „Peame ise hakkama saama!“
Minu tuttavate kõrvu jõudis ka uudis Eestist, et eestlased on väga vihased Kreeka abipaketis osalemise pärast. Et kreeklased laristavad meie raha veini peale ära. See tuli jutuks ja mul oli tunne nagu mina oleks mina seda öelnud. Tegelikult tunneb tavainimene häbi oma riigi lohakuse pärast ja muretseb väga teistele raskuste tekitamise pärast. Teises riigis olles võtab päritolu ja rahvus teise tähenduse.. ma olen nagu näidis-eestlane.

Ühel päeval juhtusin Mytilenes nägema noorte kommunistide (tudengid) meeleavaldust. Ma ei saanud aru, mis nende sõnum oli, aga sirbi ja vasaraga punalipud lehvisid ja midagi nad nõudsid. Endine Nõukogude Liit olevat nende eluideaaliks! Üllatav vaatepilt. Kommunistid on ka parlamendis esindatud. Mind huvitab, mida neile lastele kooli ajalootunnis Nõukogude Liidust küll räägitud on..

Tundub, et siis oma tööst järgmine kord..

Fotod asuvad ikka samas kohas: https://picasaweb.google.com/marismarisaa/Lesvos?fgl=true&pli=1#

, albumi nimi "Lesvos"

φθινόπορο (sygis)

Siin kaldub koik toimuv kuidagi aarmustesse. Esmaspaeval oli 30 kraadi sooja, kaisin ujumas. Teisipaeva hommikul tousis akki tormituul, meri tormas, beach flatis tungis vesi balkonile. Mulle lendas midagi silma, vottis tund aega enne kui kriipiva ouduse valja sain. Sellega seoses selgus ka, et siin linnas ei eksisteeri esmaabi sellisteks puhkudeks. Silm oli punnis peas, liigutada seda ei saanud, sest puru mis silmas oli vaga valus ja kusagil silma sygavustes. Motlesin, et mis siis saab, kui ma ise silma puhtaks ei saa. Uurisin, kas haigla juures on voimalik silma labi pesta. Mind vaadati nagu hullu ja oeldi, et ei sellisel kellaajal kyll silmaarst enam ei toota. Yritasin raakida, et ei peagi silmaarst olema. Kiirabi, moni meditsiinitootaja. Ei, ei.. sellist asja kyll ei ole. Parem on kui tervisehada ei teki.
Ja siis.. kolmapaeva oosel hakkas sadama ja sajab siiani. Oosel myristas ja valgutas ja nyyd on muidugi tanavatel uputus. Olekski imelik kui lihtsalt sajaks. Kas on aravool umbes voi seda ei olegi, ei tea. Soojakraadid on langenud 20-le. Homseks naitab ilmateade kyll paikest ja sooja, kuid aknast valja vaadates ei kujuta kyll ette, et see paduvihm yldse kunagi ara voiks loppeda, aga ei imesta yldse kui pyhapaeval jalle rannas istun. Homme plaanime Ateenasse minna.

Eile oli erivajadustega lastega koogikypsetuse kursus. See toimus yhes kesklinna majas, kuhu kogunevad parastlounal vanurid (peamiselt kyll mehed) kohvi jooma ja lauamange mangima. Oli jalle mitmeid vabatahtlikke, keda ma varem ei olnud kohanud. Alustuseks pandi peale muusika ja ilma pikema sissejuhatuseta olid koik krapsti pysti ning plaksutuste ja hyyete "opaa-opaa" saatel hakkasid koik tantsima (traditsioonilisi tantse muidugi), vanad, noored, puuetega, ilma puuedeta. Tundub et oma rahvatantsu tantsimise oskus on neil syndimisest saadik veres. Minu jaoks on nende tantsud keeruliste sammudega, kova trenn jalgadele ja kasivartele ja rytm on kuidagi raskesti tabatav. Kuid neid vaadates tundub, et see on midagi sama lihtsat kui tavaline kondimine. Enamus tantsud kulgevad muidugi ringis, katest kinni hoides v. toetades kaed korvalseisja olgadele, kuid on ka tants kus yhel inimesel on n.o. sooloosa ringi keskel ja teised laskuvad yhele polvele maha ja ergutavad tantsijat hyyete ja rytmi kaasa plaksutamisega. Selgus et yks noor naine kohalolijatest oli tantsuopetaja, kuid ta ei teinud muud kui vahetas muusikat. Mingit opetamist kyll ei toimunud.
Vahepeal sai ka kook ahju ja siis laks tants edasi kuni kook valmis sai ja jatkus ka parast seda kui kook soodud oli kuni vanemad lastele jargi tulid. Moned vanemad tegid ka enne kojuminekut paar tantsusammu :) . Andsin endast parima pea koik tantsud kuidagi kaasa kalpsates.

Tagasisoiduni on jaanud vahem kui nadal.. Loodetavasti sajab arasoidu paeval vihma, siis ei ole yleminek nii trastiline. Panos kysis jalle, kas tahan tagasi tulla, et kyll me selleks variandi leiame.

elu Korinthoses

Tana lahkusid britid. Nende asemele saabuvad laupaeval 4 prantslasest poissi ja 3 tydrukut + 1 tydruk Poolast. Prantslased viiakse vist alustuseks Krionerisse, mida tehakse poolakaga ei tea. Mida nad siin tegema hakkavad, ei kujuta ette.
Eile kaisin puuetega lastega bowlingus, seekord oli teismeliste grupp, kus mitmed on tegelikult juba yle 20 aasta vanad. Esimest korda oli paris ok, sest tegevus oli organiseeritud (bowlingut teaduparast ei saa labisegi mangida) ja ma teadsin, mida pean tegema. Minu hoole all oli suur paks (pikem kui mina) blond poiss Aleksis, kes ei nae hasti ega raagi, ainult haalitseb. Ehkki ta ei raagi, saab aru kui temaga raagitakse ja vastab erinevate haalitsustega. Aeg ajalt teeb vaga imelikke (isegi hirmutavaid) haali ja liigutusi. Talle meeldivad ehted jm. varvilised vidinad nagu naiteks klaasist tuhatoosid, neid meeldib talle vastu valgust hasti lahedalt vaatab. Vaga hoolega uuris minu kaelaehet ja juukseklambrit. Pidin siis koos temaga bowlingukuuli veeretama, kui tuli meie kord. Kuigi ta jatab mulje, et ta ei ole voimeline yldse millesti aru saama, tundub, et ta moistab ymber ringi toimuvat ysna hasti.
Tore on naha nende laste siirast suhtumist koigesse. Nad tunnevad roomu vaikestest asjadest, mis meile "normaalsetele inimestele" on nii tyhised, nagu naiteks hobuse nagemine ja bowlingukuuli veeretamine ja limonaadi joomine voi kui keegi nenega raagib ja kaest kinni hoiab isegi kui nad ise ei ole voimelised konega vastama.

Ilm on vaga palav, varjukraad +30. Loodan, et saan nadalavahetusel ujuda. Ungari tydrukud rendivad auto ja lahevad Mystrasse. Olen seal kainud ja ei tunne, et tahaksin homme kell 7 yles tousta ja terve palava paeva autos istuda ehkki mulle vaga meeldib korgete magede serval sinna looklev tee.

Ah jaa, meil olid siin vahepeal intriigid ka. 2 briti tydrukut tassisisid oosel poisid korterisse, joid ja larmasid ja siis teised 2 kaebasid ja siis pahategijad taheti koju saata, aga lopuks ikka muidugi ei saadetud. Oli suur tyli ja pahandus ja palju oiendamist, kes mida ytles ja tegi ja kellele. Onneks olin sellel ajal Zakynthosel. Ja siis yks kaebupunnidest raakis mulle, et need kes posisid sisse tassisid on taitsa kriminaalsed tegelased. Lisaks alko probleemidele on nad vist mingi aja kinni istunud varastamise ja vagivallatsemise eest ja yks neist kais kiibiga ringi, et politsei saaks jalgida, kus ta kaib ja mis kellast koju laheb jne. Hea et ma oma raha kordagi sinna korterisse ei ole jatnud ja et ma seda koike varem ei teadnud, sest oleksin siis pidevalt muretsenud.

Nyyd valja palavusse.

imeline Zakynthos

Esmaspaeval saabusime Ungari tydrukutega nadalavahetuselt Zakynthosel. See oli toesti super tore. Rentisime auto, soitsime saarel ringi (nagin ka saare teist rannikut, kuhu bussiyhendust ei ole)+ tegime 2 paadituuri. Seekord me ei votnud terve paeva kestvat tuuri vaid otsisime yles vaiksemad sadamad ja tegime 2 erinevat reisi- 1 sinistesse koobastesse (seekord saime sisse ka minna, sest paat oli vaike) ja teise laevavraki randa. Teine reis oli minu jaoks veidi "poorane", sest jain ootamatult TAIESTI merehaigeks. Kahtlesin, kas naasen sellelt yrituselt elusana. Laksime vaiksema laevukesega, ainult meie 5 tydrukut. Kapten tahtis teha meile toredat soitu ja kihutas yle lainete nii et vesi tormas (vesi oli kyllalt tormine), meie kiljusime ja siis joudsime imelisele laevavraki rannale, paat peatus ja mees ytles: "nyyd ujuma tydrukud"... ja minul laks olemine kohutavalt pahaks. Ei kujutanud ette, et jaan paati, sest see koikus kyljelt kyljele ja mul laks olemine jarjest halvemaks. Meres olid suured lained ja ma ei olnud paris kindel, kas on hea motte vette minna sellises olekus, aga vajasin mitte koikuvat pinda vaga kiiresti. Kaldale ma joudsin igal juhul (randa saab ainult ujudes, sest paat ei saa seal randuda ja rannikt mooda sellele rannale teed ei lahe). Istusin siis sellel imelisel rannal syda paha, nork, kylmavarinad ja motlesin, et kuidas ma tagasi paati saan, sest ainuke voimalus tagasi minna on merelt. Igal juhul tydrukud olid kindlad, et nad on voimelised mind paadini toimetama isegi, kui ma ujumisvoime kaotan :) . Nagu naha sain ka paati tagasi. Ilmselt kaanulised magiteed yles alla ja yks paadireis juba enne + tyhi koht pohjustasid selle ataki. Kosumine vottis aega, aga saar jattis ikkagi imelise mulje. Sini-sinine vesi, uskumatult kaunid vaated, paike. Ujusime igal voimalusel. Kui paradiis on olemas, siis ta voiks olla selline. Kuna oli hooaja lopp, siis ei olnud ka eriti turiste enam. Turismikeskused on tyhjad ja vaikse, hinnad on alla lastud, aga ilm on ikka palav ja vesi soe. Oomaja oli meil hostelis, mis oli vaga kena ja korralik ja maksis vahem kui telkimine juuni alguses kampingus. Ma ei tea, kas pohjuseks hooaja lopp voi ei leidnud ma suvel netist seda kohta yles.

Tegin tahelepaneku, et saartel ei ole motet otsida hea toiduga kreeka tavernat. Kui tahad head, kvaliteetset ja hea hinnaga toitu, siis mine just turistidele suunatud toidukohtadesse, mida peavad valismaalased, sest kreeklased koorivad sult 7 nahka ja toit on vilets.
Ja veel- kylastasin kohta, mis oli valmis mind suvel toole votma. Jattis taitsa hea mulje. Tegemist on perefirmaga. Omavad kylalistemaja ja baari ja randa. Mees kellega olen suhelnud tuli mulle bussijaama vastu ja viis mind autoga kohale. Mees ise ei jatnud eriti head muljet. Tema vastutusel on baar ja valisturistid. Oli ysna ilmne, et tal on probleeme alkoholiga. Seevastu vanemad, kes ka suvel saarele toole tulevad, jatsid vaga sympaatse ja toreda mulje. Ei nainud ainult ode, kes oli juba tagasi Ateenasse lainud, sest ta tootab saksakeele opetajana ja kool oli juba alanud. Ema oli vaga konkreetne ja uuris, et kas mul on ikka joudu tood teha, sest ma olevat nii kohn. Igaljuhul kokkulepe jai, et nad on valmis mind toole votma juuni-sept. , aga raagime uuesti aprillis, praegu vara kindlaid kokkuleppeid teha nii minu kui nende poolt. Eks nais, kuidas elu laheb.
Tooga on nii, et meisterdame (mina+ veel yks tydruk) vidinaid heategevusbazaari jaoks, mille tulu moeldud mustlaste ja puuetega laste aitamiseks + aitan jatkuvalt puuetega lapsi.
Kohe-kohe algab meil siin yks naituse avamine. Pean lopetama ja minema ettevalmistusi tegema.
To be continued...

tagasi linnas

Lisasin moned fotod Picasasse (tana ohtul saan ehk veel moned yles panna), kliki blogi paremas nurgas: "fotod siin".
Olen linnas tagasi. Ungari tydrukud koliti beach flatti sisse (korteris, kus elasin eelmine kord). Korter on teinud labi totaalse muutumise. Ei haise, valja on visatud eelmistest vabatahtlikest kogunuenud praht moodunud aastatest, osa mooblit on valja vahetatud ja aknad on varaste vastu trellitatud. Vaatamata sellele koristasid ungarlased ikka terve pyhapaeva. Tahistasime nende esimest ohtut ungari traditsioonilise napsuga, millest mina sain jargmiseks hommikuks korraliku peavalu.
Mina ei ole oma korteris u. nadal oobinud, aga kuulsin tana briti tydrukutelt, et boiler on katki ja sooja vett meil ei ole. Parandada lubati "homme", st. vbl 2 nadala jooksul. On ka selgunud tosiasi, et 2 tydrukut brittidest on sellised, kes joovad hommikusoogiks 4 olut. Nadalavahetus olevat olnud kurnav nende kahele teisele toanaabrile. Kuulen aeg ajalt nende omavahelistest probleemidest- kaks alkoprobleemiga hairivad teiste und, koogi jagamine on probleem jne. ja ometi kaivad nad pidevalt neljakesi koos ja tunduvad sobralikult labi saavat.

Toost. Youth information on minu jaoks loppenud, kui jatkub, siis ainult mingite promoyrituste raames. Jatkan puuetega lastega ja kunsti workshoppidega. Toograafik saab olema tavaliselt 15.00-21.00.

Vaike vahejuhtum.
Yhel paeval laksin supermarketisse. Myya oli naine, kes hakkas ise minuga ingl.keeles raakima. Muu hulgas kysis, kust ma parit olen ja lisas lopetuseks tosiselt :"you have beautiful eyes" ("sul on ilusad silmad"). Kuulen sellisied repliike siin ysna tihti ja olen alati hammeldunud, kuidas siin teevad inimesed habenemata selliseid komplimente. Messil, kus osalesime, peatas mind yks vanem mees, kes tutvustas mingeid kunstiraamatuid ja tahtis mulle oma boxi lahemalt naidata. Kui selgus, et ma ei saa eriti aru, mis ta raagib lopetas ta vestluse: "endaksi!" ("ok!") "and by the way- you have beautiful eyes" ("ja muide, sul on ilusad silmad"). Sellega jutt piirdus.
On ysna tavaline, et taiesti vooras inimene, kellega paar minutit tagasi tutvusid kiidab (vahemalt pealtnaha) siiralt sinu ilusat valjanagemist. Parandab kahtlemata enesetunnet.